Mürakaru, mis Su nimi?

23. jaanuaril kutsus Keskraamatukogu Mürakarukool esimese korruse talvepildiga saali kokku kõik 1,5-4 aastased pisipõnnid, kel tahtmist uudishimuliku pilguga ringi vaadata ja uusi sõnu ning samme õppida. Ema-isa, vanaema-vanaisa julgustaval toel lauldi ja mängiti üheskoos nimelaule.

Ikka olemas ja meeldetuletamist väärt olid ka kooli kuldvarasse kuuluv mürakarulaul, üllatusi peitva koti mõistatuslaul ja ilus aitäh-laul, mille saatel sõpradega hüvasti jäetakse.Lisaks sellele said mürakarud raamatukogus mängult läbi roosipõõsaste käia, oma nime meelde tuletada ning rütmisalme korrata. Et tegevused pilku köidaks ja põnevust tekitaks, olid õpetaja Katrin Hildunen-Alvelal varuks marakapillid, terve toatäis lumesadu ja palju muid asju. Rääkimata oskusest pisikeste maailmaavastajate "kunstmüramist" kitarri, väikes kandle, parmupilli või lihtsalt heliseva lauluga saata.
Liialt muretsema ei pidanud tagasihoidlike või hoopis omal käel tegutsevate põnnide vanemad. Ka nendele lastele, kes otsemaid ühises rütmimängus kaasa ei löönud, jäid laulud-liigutused mingil salapärasel moel küllap meelde ning leiavad taasesitamist ühel teisel päeval.
Teise korruse lasteosakonnas oli peale kooli ootamas palju häid raamatuid ja terve raamatunäitus pealkirjaga "Minu nimekaim raamatus: moodsate ja vanamoodsate nimedega lapsed eesti lasteraamatutes".
Mürakarukoolis käimise eest tasu ei küsita. Mõelda tasuks vaid vahetusjalatsite või kumminaksudega sokkide-sukkpükste peale, et tantsujalg ei libiseks.

Pilte Mürakarukoolist